Eestioblomov’s Weblog

Kähku pühkis Valdo käterätiga suurema vahu palgeilt ja tormas elutuppa telefoni haarama. Kui talle keegi üldse helistas, siis Alois, Viktor või ülemus. Viimasel aga võis asjaga kiire olla. Või-noh, tühja tal nüüd tegelikult oli, kuid ta eelistas ajuti sellist nägu teha ning Valdo oli piisavalt tark mängimaks “kiirustava ülemuse” mängu kaasa.

- Villems

Toru otsas oligi ülemus. Too kutsus Valdot alati perekonna-, ei kunagi eesnimepidi. Perenimele iialgi mingeid epiteete lisamata, nõnda ei saanudki Valdo oma ülemuse jaoks kunagi “härra Villems” olla. Ülemuse hääl oli korrektne ja võimukas. Võõrad pidasid seda enamasti kuidagi ähvardavaks, Valdo ei osanud sealt küll ähvardavat nooti leida, oli ära harjunud aja jooksul selle häälega. Oma rõhutatul võimukast imagost hoolimata oli ülemus tegelikult tore mees, kaitses oma alluvaid, sealhulgas sellist tühikargajat nagu Valdo, kellest ministeeriumil mingit kasu ei olnud, kes tegelikult polnud ministeeriumi palgalgi. Ülemus lihtsalt koordineeris tema tööd siin Eestis.

-Villems kuuleb
-Kuule (ülemuse hääles võis kuulda paluvat nooti, aga ainult väga õrna), kas saaksid mulle veel täna need kolm eurokoordinaatorite kutseteksti ära saata? Jah ja tee endale järgmine reede vabaks, siis on trio juba Tallinnas. Me lõunastame Controventos ja oleks väga oluline, et sina, kui Gerassimose fondi ainus tegelik töötaja Eestis kohal oleks.
- Selge see, loomulikult tulen. Kes sinna veel tulevad?
- Ega kedagi eriti ei tule. Säästueelarve aeg, pole parata, kõik tõmbavad kulusid koomale. Meie poolt olemegi ainult sina ja mina, võib-olla teisist ministeeriumeist, keda fondi tegevus puudutab, tuleb esindaja ja ehk linnavalitsusest kah keegi. Aga võib juhtuda, et jäämegi viiekesi, kuigi ega seegi halb ole.
- Igatahes minuga võite arvestada.
- Nojah, väga tore siis. Kell kaks Controventos. Ega väga pikalt lähe, nad tulevad kõik koos Brüsselist ja tahavad veel samal õhtul tagasi lennata. Üks üsna asjalik hiline lantš või varane dinee.
- Aga miks Controvento valiti? Miks mitte Olde Hansa – Tallinna visiitkaart, au ja uhkus (Valdo ei suutnud otsustada, kas pidanuks siinkohal oma sõnusse ka pisut iroonilist nooti lisama, nõnda ta ei lisanud)?
- Olde Hansa olevat juba kulunud, üldiselt tuttav ja liiga turistipärane, äkki avastati, et see töölõunaks ikka ei sobi. Et Controvento on ühtepidi soliidsem, teistpidi kergem ja askeetlikum ning lõunaeurooplasile harjumuspärasema roavalikuga. Aga hea restoran ju tegelikult?
- Seda päris kindlasti
- No ega muud olnudki. Kohtumiseni siis nädala pärast. Head aega.
- Head aega.

Valdo pani telefoni lauale ja vajus ise tooli mõtteisse. See tähendab siis, et valge ülikond peab nädala pärast töökorras olema. Täies hiilguses. Valged lakk-kingad ka. Siin külavahel võib ta ju ülikonna ülaosa juurde kanda valgeid teksapükse ning puldankingi, kes see ikka nii väga vaatab. Külameeste jaoks on sellinegi soliidsus liig mis liig. Kohtumisel tähtsate külalistega on aga täit protokollilist mõõtu vaja. Ka ei kõlba sellises seltskonnas valge pintsaku all rohelist vesti kanda, vaid peab ehtne valge olema. Mis tähendab, et ilma keemilise puhastuseta ei saa kohe kuidagi, mis omakorda tähendab, et linnas peab kogu padajanniga olema hiljemalt neljapäeva lõunaks. Busside või rongidega on see hirmus tegemine. Kuidas muuta linnateekond lihtsamaks? Kas ehk Viktor võiks appi tulla?

Tekstid mida ülemus soovis, kujutasid endast midagi aruande resümee ja küllakutse vahepealset. Umbes nii, et “Üldiselt on projektiga kõik hästi, aga meil on rõõm teid kohata, kui te ise tahate toimuvale pilgu peale heita”. Puhtformaalset laadi dokumendid, millest Valdo ei saanud aru, miks neid üldse vaja on. Tuleb kolmik Tallinnasse ju niikuinii, kõik juba kokkugi lepitud. Aga küllap peab keegi neid kutsetekste kellelegi kuskilt kausta vahelt taas näitama.

Valdo ei teadnud, kas peaks väljendi “Gerassimose fondi ainus tegelik töötaja” peale uhkust tundma, või meelekibedusest peeglisse sülitama. Või ülemuse pihta. Või Jaagu pihta, kes talle selle koha sokutas, kui Valdo pärast närvivapustust iseendagagi hakkama ei saanud, senisest tööst rääkimata. Välispidiselt oli kõik uhke, tegelikult oli tema praegune töö vast sama alandav, kui võis olla pimedale harja valmistamine. Töö, mis peab töö moodi välja nägema. Pseudotegevus. Aga uhke nimega ja makstakse hästi. Kes kulisside taha piiluda ei oska, see ei saagi aru, et tööd pole tegelikult ollagi. Ainult palk ja privileegid – kuni armuaega jätkub. Viimase osas oli Valdo pessimistlik, sama pessimistlik kui kogu oma elu suhtes. Ta ootas katastroofi – ootas, nagu tegelane muumiraamatust, kelle nimi talle krooniliselt meelde ei tulnud.

“Huvitav, mis Jaagust saanud on?” mõtles Valdo. Üsna pea pärast seda, kui Jaak Valdole tema praeguse töökoha sokutas, siirdus ta ise ministeeriumist minema – kaitseatašeeks kuhugi Vahemere äärde. Igatahes mitte Kreekasse – seda teadis Valdo kindlasti. Muul ajal oleks mõte Vahemerele Valdo kurvaks teinud, aga mitte praegu, keset Kesk-Eesti suvist leitsakut, kus on nõnda palav, et ei või akent avada. Muidu pääseks palavus tuppa. Seega peab elutsema umbses, aga suhteliselt jahedas toas.

Põsk hakkas sügelema. Valdo tõmbas paar korda käega krats-krats üle palge. Käsi sai valge pulbriga kokku. Kurat! Muidugi – habemeajamine jäi ju pooleli, kui ülemus teda telefonikõnega segas. Valdo lööpas tagasi kööki, kraanikausi juurde, kastis näo uuesti märjaks, hõõrus vahtu juurde ning jätkas karvakaapimist.

Jaagu kuju ei kadunud silme eest. Sellest boheemlaste pundist, kuhu Valdo oma noorpõlve eksirännakuil pikemalt pidama ja kust paljud tema sõbrad ning suur osa ta maailmavaatest pärines, oli Jaak ainuke, kes tõsiselt sõjaväeasjandusest huvitus. Ülejäänud olid kas suisa patsifistid või kogu militaarinduse suhtes enam-vähem ükskõiksed. Ka need, kes arvasid, et mees peaks ikka sõjaväes ära käima.

Kui uued tuuled mööda Eestimaad ringi puhusid ning Kaitseliit taastati, ühines Jaak kiiresti sellega. Nõnda saabus ta ühel kaunil suvepäeval seltskonna lemmikkohviku ette, tanksaapad ja “lapilised” jalas, suvaline t-särk ning üsna pidulik pintsak ülakeha katmas. Ise üdini purjus. “Vaata, kaitseväe reeglid näevad ette,” jagatas ta lahkel pudikeelel selgitusi, sealjuures kõvasti taarudes ja pidevalt ümber kukkuda ähvardades: ” et alkoholi tarvitamise juures ei tohi täit vormi seljas olla. No ma siis paningi ainult pool vormi ja tõmbasin londi umbe.”

Meenutus ajas Valdole kangesti naeru peale. Palju ei puudunud, et oleks sisse lõiganud. Mees lõpetas habemeajamise ning otsustas enne töölaua taha istumist veel ühe kohvi keeta.

* * *

Valdo lamas diivanil ja nautis seda nappi aega, mis kesksuveööl tõesti hämar on. Kraadiklaasinäit polnud päevaga võrreldes oluliselt langenud, aga kuidagi inimlikumaks oli muutunud küll olukord õues. Leitsaku asemel mõnus soe, mõnelegi ehk veelgi lämmatavalt palav, kuid Valdo oli tegelikult soojalemb ja õhusooja kohapealt põtkima hakkas alles siis, kui suurem osa rahvast juba minestuse piiril viibis. Nüüd võis akentki lahti hoida – jahedamaks see tuba ei muutnud, aga soojemaks õnneks ka mitte. Ning õueõhk oli värske – läänest tuli värskeid tuulehooge, mis tundusid kandvat mere lõhna. Meri oli siit küll sadu kilomeetreid eemal, siiski mäletas Valdo end juba lapsepõlves läänetuules soola ja niiskust ning muud merelist tajunud olevat.

Õhtune piip oli maitsenud ülihea, kui ta maja ees suitsetades itta vaatas – vastu üürikese suveöö tulekule. Mõnusalt rauge oli olla, nagu alati, kui see jälle möödas.  Valdo ei suutnudki ära otsustada, kas nende harmooniahetkede, kus kogu maailm tundub sulnis, kokkuklappiv ja kergesti seletatav, pärast tasub seda koguni igatseda, või peaks sellest ikka iga hinna eest eemale hoidma, kartma nagu katku või tuld.  Kergelt tuikav muhk laubal kallutas siiski pigem viimast varianti pooldama.

Alguses oli kõik hästi ja tundus koguni, et käimas on üks selle suve parimaid päevi, kui mitte see kõige parem. Nagu arvata võiski ei kulunud kolme kirja kirjutamise peale üle poole tunni ning seega oli ta tänane tööpanus antud. Valdo ei täinud töölaua tagant tõusta ning mõtles rahulikult istudes, kuidas ta tegelikult ei taha puhkusele jääda. Tema töö ju ongi üks lõpmata puhkus, hästitasustatud sealjuures. Päriselt puhkusele jäädes aga kaotab ta tuludes – küll mõnevõrra, kuid siiski. Raamatupidamine aga nõudis iga-aastase puhkuse väljavõtmist, seega polnud tal pääsu. “Küll jõuab piisavalt haltuurat teha, et puhkuserahade ja palga vahe katta” mõtles peatne puhkuselejääja leebelt.

Seejärel tõusis ta, et endale veel üks kohv keeta ning töölaua taha naastes pusserdas mõnevõrra kirjutise taga labasele kõmuajakirjale. Eesti kõige labasemale, kuid ka kõige levinumale – mis tähendas ka parimaid honorare. Varjunime all tuli sinna kirjutada muidugi. Valdot selline žanr ei hirmutanud, kunagi, kui netiporr veel üldkättesaadav polnud ja “Maaja” arvestatava lugejaskonnaga ajakiri oli, kirjutas Valdo sinnagi. Voldemar Vemba nime all.

Seegi kirjutis sujus hästi ning peagi võis tolle tegevtoimetajale meilida. Nõnda palju polnud Valdo lootnudki tänasega teha – töövõit missugune!

Valdo viskas paar lusikatäit kohvipuru kruusipõhja ja lülitas veekeetja tööle. Mida süüa hommikuks? Mäletamist mööda pidi külmkapis leiduma veel mõni muna ja pisut peekonit, ahjaa ja ube tomatikastmes oli ka. Midagi peaks tavalises toidukapis ka olema.

Kui hilishommikune uimerdaja kappi avama hakkas, kukkus uks hingedelt. Põlgliku pahameelega põrnitses Valdo talle käepidet pidi pihkujäänud ust. Siin majas ei või ka iialgi millegi peale kindel olla, kõik laguneb.

Uks endiselt peos prantsatas Valdo pahaselt taburetile süngeid mõtteid mõtlema. Kõik laguneb, nii siin, kui ka igalpool mujal. 1930. aastail tapnud Tallinnas end kaks koolitüdrukut ära, sest nende siidsukad katki kulusid. Ja kuidas sa elad maailmas, kus kõik kiiresti laguneb, isegi siidsukad. Uku Masing, kes seda näidet ühes oma tekstis kasutas, leidis, et tütarlaste järeldus ja sellest tulev käitumine oli igati mõistlik. Valdo nõustus Masinguga täiel määral. Ennast tapma ta siiski ei kiirustanud, kogu ümbritsevast lagust hoolimata polnud esialgu sügavat mõtet. Elada sai, ka katkise kapiuksega. Pähklemaa talu ainuvalitseja otsustas, et proovib õhtupoole ukse tagasi kapi ette paigutada, ehkki teadis juba sellest niikuinii mitte midagi välja tulevat.

Vähemalt oli ses, nüüdseks juba ilma ukseta kapis üsna värske väljanägemisega röstsaia. Mispuhul Valdo seda ostnud oli, ei osanud ta kuidagi tuvastada. Enamasti ta röstsaia ei söönud, eelistades kas suurt ümmargust ukraina leiba, või kui seda saada polnud – ja lähedalasuvas külapoes enamasti ei olnud – siis mõnd saiabatooni.

Valdo otsustas, et ei hakka röstsaia salapärase ilmumise üle tema majapidamisse sügavaid mõtteid heietama, vaid valmistab pigem inglise hommikusööki. Ta sooritas vajalikud toimingud ning peagi särisesid kõik vajalikud elemendid rõõmsalt pannil. Kohvivesi oli jõudnud vahepeal muidugi valmis keeda ja jahtumagi hakata. Tüdinult lülitas Valdo veekeetja käima tagasi, heietades mõtteid tehisintellektiga varustatud kõrgtehnoloogilise köögi vajalikkusest.

Mehele tundus, et midagi on tänasest päevast justkui puudu, midagi olulist oleks justkui tegemata jäänud. Muidugi, muidugi! Hambad ununesid pesta ja habe ajada. Aga eks olegi ebaloogiline pesta hambaid enne sööki, kui söögiga nad kohe määritakse. Valdo otsustas hädatarvilikud hügieenitoimingud pärast einetamist ette võtta.

Üks mõte käis läbi pea ja kadus kohe ebamäärasesse kaugusse. Valdo hakkas kadunud mõtet taga ajama, aga ei saanud sel enam sabast kinni. Mälu tõi esile ainult üksikuid sõnu ja seosetuid fraase, mitte mõttetervikut. Küll aga tuletas reaalsus end meelde pannilt kostva ähvardava särina abil.

Õnneks jõudis Valdo viimasel minutil jaole. Munad olid küll üle küpsenud ja peekon natuke liiga krõbedaks ning kuivaks tõmmanud, kõrbema polnud aga miski läinud. Isegi mitte röstsaiaviilakad, mis oleks ju natuke võinud. Valdo valas kuuma vee kohvipurule ja jättis joogi tõmbama, otsis laisk-liisult taldriku ja noad-kahvlid, tõstis panni lauale kuumaalusele ning asus sööma.

Esimest suutäit mäludes mõtles ta, et vanaema oli alati pannud kohvikruusile alustassi peale. Et siis tõmbab nagu paremini. Valdo ise ei saanud aru, mille poolest alustassi all tõmmanud kohv niisama tõmmanust parem on. Vanemad “pätikohvi” ei joonud, nad olid soliidsed inimesed ning kohv tõmbas alati kannus. Kunstnikuhing Valdo aga otsustas endale ses osas suuremaid vabadusi lubada.

Hommikusöök maitses päris hästi, nagu arvata oligi ja tegi meele rõõmsaks. Valdo loputas tassid taldrikud kohe puhtaks – nõudepesu oli üks väheseid füüsilisi töid, mis temas vastumeelsust ei tekitanud – ning arutas endamisi, kas peaks enne arvuti taha istumist ehk ühe piibutäie tubakat tõmbama. Siis tuli tal meelde, et hommikused hügieenitoimetused alles tegemata.

Veidi hiljem seisis ta kraanikausi juures ja hõõrus palgeile raseerimisgeeli. Gilette´i Sensitive oli päris mõnus želee. Linnas poleks ta midagi nii labast iialgi oma põse vastu lubanud, siin maakolkas aga peale Viktori ja Aloisi niikuinii külalisi ei käinud, seega ükskõik.

Üldse oli elu siin mugavam ja ökonoomsem kui linnas. Et polnud vaja kellegi ees esineda ja hea välja näha ning lõunasööke anda, kulus kõike vähem. Mitu korda oli Valdo tabanud end mõttelt, et miks kuradi pärast ta üldse seda eksklusiivset nänni kokku on ahnitsenud, mis enamikku tema kappe ja riiuleid täitis. Et aga nimetatud nänn talle puhtesteetiliselt meeldis, tõrjus Valdo need mõtted – ilu on ikka kena vaadata, isegi kui seda patta ei sünni panna. Või kui elamiseks piisab ühest odavast koerapildiga kruusist, Luminarci praetaldrikust – mis täitsa ilus, ehkki kahtlasest firmast pärit, see sügismustriline sari oli “rahvanõusid” tootvail prantslasil täitsa kobe välja kukkunud – ning noast-kahvlist ja pannist. Viimased olid kõik küll Iittala. Ah soo ja kohvilusikas ka – samuti Iittala.

Valdo oli alati ühtaegu ihalenud kallit ning vastupidavat tippdisaini ja samas häbenenud oma firmalembust. Pidas ta end ju boheemlikuks kunstnikuhingeks – sedapidi oleks ju suisa kohustus võimalikult odavalt läbi ajada, katusekorterite ranges ja vapras vaimus. Samas polnud tal mõtet kedagi petta – kunstnik ega üldse “loomingulise töö inimene” klassikalises mõttes ta ei olnud ning polnud lootustki selleks saada. Või – lootust ikka oli, seda ei tohtinud kaotada. Miks muidu kuhjus arvuti kõvakettale loomepalangust sündinud lõpetamata tekste, lühemaid ja pikemaid? Tippdisaini pruukimise vastu aga ei tohtinuks tegelikult kellelgi midagi olla, sest kes need disainerid siis ise olid, kui mitte boheemlikud loojaisiksused. Neid tuli ometigi toetada. Samas pandi firmaihalust “tõsiste vaimuinimeste” seltskonnas siiski pahaks. Saa sa siis nüüd aru.

Suur osa kraamist pärines koguni vanavanemate ja vanemate ajast. Valdo oli nende traditsioone tippdisaintoodete kogumisel lihtsalt jätkanud. See õigustas tema enda jaoks kaunite disainesemete kokkutassimist, vanavanemate algatus andis sellele omamoodi legitiimsuse. Ja ikkagi ei saanud Valdo samal ajal üle vaiksest häbist oma disainilembuse pärast.

Kosmeetika muidugi disaini alla ei käinud, sestap oli Valdol endalegi raske seletada, miks ta linnaelu perioodil just tippkosmeetikat eelistama harjus. Telefon helises ning katkestas mõttelõnga. “Kurat” turtsus Valdo sisemuses: “Ikka just siis, kui ma parasjagu habet ajan”.

Suur valge oli väljas, ometigi sai Valdo varjude järgi, mida puud aias heitsid, aga eeskätt muidu uimase olemise põhjal aru, et kellaaeg pole sugugi see, mil ta harilikult harjunud ärkama. Sel aastaajal on enamasti suur valge väljas.
Mis ajas ta täna nõnda varasel tunnil üles? Jälle need häirivad unenäod. Need ei olnud košmaarid, vähemalt mitte sõna üldlevinud tähenduses. Kunagi ei ärganud Valdo nende peale hirmust värisedes, külma higiga kaetult. Aga need olid jaburad, koguni täiesti absurdsed ning sedakaudu ikkagi painavad ning lõppesid alati ärkamisega, isegi, kui ärkamiseks mingit põhjust ei olnud. Alanud olid taolised unenäod Kosovo kriisi ajal – sündmuse ajal, mis tema elus niigi häirivalt palju muutis. Ehkki lõpp oli õnnelik ja Valdo elu koguni parem, kui enne kriisi. Oleneb muidugi, kuidas hinnata.

Seekordses unenäos seisis tuvastamatu ooperiteatri laval rohelises brokaatkleidis lopsakas metsosopran ja laulis südantlõhestava häälega: “Appi! Appi!”. Millele koor taamalt vastas: “Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!”. Meloodia oli süngetooniline ning ründav ja vastuolu metsosoprani karjete ning teose üldise depressiivse olemuse ja koori esitatava sõnumi vahel häirivalt skisofreeniline. Hulluks võib minna! Hea, et selle jama peale ärkamine tuli.

Valdo kobas mobiiltelefoni järele, mille ta diivani ette põrandale oli asetanud. Pärast vanemate surma polnud ta talumaja sisemuses suurt midagi muutnud. Muudkui viletsamat sorti sööginõud jms. oli linnakorterisse saatnud ja sealt paremad ja väärikamad toonud, sest plaanis end püsivamalt just maal sisse seada. Varguseoht on maal muidugi alati suurem, ses mõttes polnud plaan väärtuslikumad esemed linnast maale tuua vist kõige parem. Aga eks naabrid hoia majapidamisel pilku peal, nagu nad vanemate eluajalgi tegid, kui viimasil oli vaja ootamatult kuhugi ära sõita. Nojah, väga kindel naabrite peale siiski olla ei saanud. Teataval põhjusel.

Ka oli Valdo toataimed, mida ta kasta ja millega muidu jännata ei viitsinud, soovijate vahel ära jaganud. Soovijaid õnneks leidus. Ülejäänus nägi talumaja seestpidi välja, nagu vanemate ajalgi. Miskipärast oli Valdo endale magamiseks valinud suure elutoa suhteliselt ebamugava diivani, selmet magada vanemate magamistoa laias voodis või isa töötoa mugaval kušetil. Miks nõnda, seda ei osanud Valdo endale ega teistelegi seletada.

Telefoni ekraanil vilkus kellaaeg 05.04. Igatahes see nüüd küll miski ärkamiseks sobiv kellaaeg polnud. Kuigi – vahet ju pole. Võiks tõusta ka praegu ja magada hiljem, päeva peale. Oli ju Valdo siinmajas iseenda täielik peremees, oli see ju koguni üks põhjusi, miks ta siia üldse kolis.

Mõte varasest ülestõusmisest ei tundunud Valdole siiski piisavalt veenvana ning nõnda jäi ta vahtima puude varje lael ning uut uinumist ootama. Vaikne tuul sahistas sirelilehti. Lindude aktiivne paariheitmisaeg oli seks aastaks otsa saanud, miska linnud nõnda varasel tunnil maja ümbruses veel ei häälitsenud. Sestap kostis pea ainsa helina tuppa tuulehääl. Mõne varajase putuka sumin lisaks.

Valdo vaatas lakke ning mõte kiskus vägisi Aili peale. Tüdruk meenus talle nõnda, nagu lahkumineku hetkel meelde jäänud. Tammsaare pargi nurgal, Viru Hesburgeri ees. Vihma ladises sadada ja ses vihmas seisis Aili enesekindlalt, näoga Kaubamaja tänava trollipeatuse poole. Valges jopes, mustis kolmveerandpükstes ja samavärvi sukkes, valged tossud jalas, afropatsid kõvasti üle poole selja kõlkumas. Oli pööranud Valdole selja, et mitte enam tagasi vaadata, kuid vaadanud siiski ja naeratanud oma enesekindlat naeratust.

Nad ei läinud tüliga lahku. Enam ammugi ei läinud Valdo suhted tüliga lõhki. Kõik lõppesid kuhugi “jääme sõpradeks” faasi. See isegi pisut häiris Valdot – oleks ehk võinud mõni suhe taas ka suure tüli ja raginaga lõppeda. Oleks elule elusamust lisanud. Ehkki Valdo tundis end elusana küll.

Aga praegu ei tahtnud Valdo Ailist mõelda ja ei osanud endale seletada, miks. Nagu ei osanud seletada, miks korduvad jaburad unenäod teda nõnda häirisid. Ta ei tahtnud neid näha ja ei tahtnud ka Ailist mõelda. Ega Britist, ega ühestki teisest eksist. Kuid sealt nad tulid kõik järjestikku, ühele mõtlemine tõi ikka teise kaasa.

Segavate juhumõtete peletamiseks hakkas Valdo mõtlema hoopis talust. Tema suguvõsa oli siin sajandeid elanud ning talumaagi päriseks ostetud üsna varakult. Taluhoone aga sellest hoolimata tüüpiline EW asunikutalu, nagu neid pärast Vabadussõda seentena kerkima hakkas üle terve Eestimaa. Valdo ei osanud sellele paradoksile seletust leida. Ei olnud ka ühtki pärimust, mis seletanuks, mis siis varasema taluhoonega juhtuda võis.

Kunagi, ajal mida Valdo ise ei mäletanud, ulatus mets pea talumaja tagaseinani. Hiljem aga parandati ümbruskonnas hoogsalt maad ja raadati põldu. Nõnda tõrjuti mets majast hea paarisaja meetri kaugusele. Või mis mets see enam – üks võsarohke saluke oligi Pähklemaa kunagisest hiilgusest järele jäänud.

Valdol oli küll plaan, et kui tema talu omanikuks saab, siis laseb kõik põllumaa võssa kasvada ja võsast saab pikapeale mets. Nõnda annab ta ürgloodusele tagasi, mis sellelt kord võetud. Elu tegi siin aga oma korrektiivid, nagu sel puhul ikka. Maamaks tahtis tasuda ning vabariigi pea parimale põllumaale leidus ikka tahtjaid. Nõnda jätkaski Valdo kõiki isa sõlmit rendilepinguid ja põllumaal rähklesid nüüd kaks rentnikku, kes kündsid-külvasid ja omavahel kaklesid, süüdistades teist oma rendimaale tungimises. Valdo andis senisele rendimaale lisagi, jättes rentnike tarvitada ka vanemate kartulimaa. Niikuinii ta ju kartult kasvatada ei viitsinud, ei tahtnud ega osanudki. Parem kopikas peos, kui utoopiline kartul vaos.

“Ei mullast sul olegi enam suurt lugu, kui kõndima õpid parkettide pääl” meenusid Valdole luuletaja sõnad ja meenus seegi, et ega tal selle suure loo puudumisest kahjugi ole. Ju vist nõnda värdjaks jäänud juba. “Ajastu käib alla ja meie koos temaga” jõudis mees veel mõelda, enne, kui uni ta laud uuesti kinni vajutas.

Kui Valdo silmaluugid taas lahti tegi, oli kellaaeg üheteistkümneni jõudnud. See tundus ärkamiseks sobiv küll ning ärganu virutas jalad kindlameelselt sussesse. Kaht asja Valdo ei sallinud (küllap on neid mittesallitavaid asju veel, ent kaks siinkohal olulised): alasti magamist ja paljajalu käimist. Alasti magades oli ikka kuidagi väga vale ja vastik tunne sees ning paljajalu olles tundus talle, et ta annab endast liiga palju välja. Kunagi harrastas ta koguni magada sokid jalas, kuid kui ta teada sai, et Stalin omal ajal täpselt samuti käitus, juuris ta endast vastava harjumuse karmilt välja.

Samas vihkas Valdo kõikvõimalikke öösärke ja pidžaamasid, need tundusid mõttetud. Nõnda magaski ta lohmakas t- särgis ja aluspükstes. Maaelu ja külaliste puudumine muutis mehepoja nõnda hoolimatuks, et päevaks ajas ta samale särgile teksad alla ning sellises rõivastuses oma aega veetiski. Kui just polnud plaanis kaugemale välja minna või sarnast.

Valdo urgitses köögikapist Jacobs Krönungi paki. Polnud päriselt tema lemmikkohv, kuid parim, mis väikelinnast saada. Tallinnast toodud Satie oli ammu otsa saanud ja polnud kedagi järele ka saata. Ilm püsis kuu algusest ilus, mis viitas, et Alois võib oma jalad siiapoole venitada, kui ta endale pealinnas või koguni välismaal just targemat teha pole leidnud. Aga Valdo ei viitsinud Aloisile helistada, lihtsalt ei viitsinud ja kõik.